7.18.2013

Riigi äriühingud ja saladuste kaitse

Eesti Energia ärisaladust sisaldavate nõukogu koosoleku materjalide lekkimine tõstatas laiema avalikkuse jaoks probleemi, mis riigi äriühingutes ja sihtasutustes on eksisteerinud juba pikemat aega. Nimelt, ehkki lõviosa nõukogu liikmeid on kahtlemata hoolsad ja tegutsevad parimas usus, eksisteerivad ka üksikud tõrvatilgad meepotis. Lekitajad pakuvad küll ajakirjandusele tööd ja lugejatele uudishimu rahuldamist, kuid kahjustavad oluliselt ettevõtet ning seeläbi riigi vara. 

Sarnaseid lekkeid on toimunud ka varem. Seejuures on avalikkuses lekkejärgselt arvamust avaldajad tundnud pigem rõõmu lekitamise poolt esile kutsutud skandaalist kui tundnud huvi, kelle poolt ja millistel asjaoludel konfidentsiaalsed materjalid varastati. Lekitajad ja lekkest võitvad osapooled, kes kahtlemata riigiettevõtete ja sihtasutuste kõrgeid panuseid arvestades eksisteerivad, on jäänud avalikkuse eest obskuurseks. Etteruttavalt väärib ka märkimist, et kuna lekitamiskahtlus puudutab nõukogu liikmeid, ei ole teemat asjakohane asetada nn. vilepuhujate konteksti, kelle tegevust teatavatel juhtudel on võimalik argumenteerida põhiõiguste ja vabadustega. 

Ka kõige avatumates riigi äriühingutes ja sihtasutustes on paratamatult konfidentsiaalset informatsiooni. Äriühingute puhul näiteks tehnoloogiatega või ettevõtte tegevusplaanidega seotud ärisaladused. Sihtasutuste puhul asutuse kliente, näiteks toetuse taotlejaid puudutav info, mille lekkimine rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Samuti jooksev teave igapäevase tegevuse kohta, mille kontekstist väljarebituna ja moonutatud selgitustega lekitamine on kindel viis tegevjuhtkonna suunal negatiivsete seisukohtade puhangu esilekutsumiseks. Lekitatud ja kontekstist välja rebitud info põhjal läheb lumepall veerema ja avalikkuse Volksgerichtshof's* on kiire süüdimõistmine garanteeritud veel enne, kui teine pool vastulauseks reageerida jõuab. Šampanjat saab avada vaid korra ja vastulause uudisväärtus ning kandepind ei ole skandaali ülespuhunud lekitatud infoga võrreldav. 

Kehtiv äriseadustik on üldsõnaline ja jätab konfidentsiaalse informatsiooniga ümberkäimise reeglid juhatuse korraldada. Kuna nõukogu kollektiivse organina jääb juhatusest käsuahelas ülespoole, siis juhatusel ei ole võimalik nõukogule informatsiooniga ümberkäimise reegleid kehtestada. Näiteks ei ole võimalik nõukogu liikmeid kohustada konfidentsiaalsuskohustust võtma ettevõttega vastava lepingu sõlmimise teel. Enamikes riigi äriühingutes ja sihtasutustes konfidentsiaalsuslepingud seetõttu puuduvad ja praktikas on nõukogu liikmetel nende käsutusse sattunud infomatsiooniga ümber käimiseks võrdlemisi vabad käed. Teisisõnu, informatsiooni lekitajad võivad end ettevõttega manipuleerides mugavalt tunda, kuna nad ei pruugigi otseselt ühegi reegli vastu eksida. 

Ettevõtte juhatusel on ülalpool kirjeldatud olukorras valida kahe halva variandi vahel. Olukord on nokk kinni-saba lahti. Esiteks, võtta iga nõukogule esitatava dokumendiga infolekke ja ettevõtte kahjustamise risk või teiseks, jagada nõukogule nii vähe infot, kui võimalik. Viimane tekitab vastastikuse usaldamatuse õhkkonna ja pärsib seeläbi ettevõtte arengut. Lisaks annab informatsiooni jagamise piiramise võimalus süüdistada juhatust väheses avatuses, teerullipoliitikas jms, mis majandustulemusi küll üldjuhul ei mõjuta, kuid on piisavad ettevõtte juhtkonna „rahvakohtu alla“ andmiseks. Kõik see kokku mõjub riigi varale, äriühingutele ja sihtasutustele ühtmoodi kahjulikult, nagu riigi omanduses olevat autot sihilikult läbi löökaukude sõites lõhkuda. 

Selge on, et äriühingu ja sihtasutuse edukaks tegevuseks peab ta suutma oma infovahetust avalikkuse, konkurentide ja seotud osapooltega juhtida. Ettevõtluses eeskujuks seatavad korporatsioonid Apple, Skype, EADS jm. kontrollivad oma informatsiooni liikumist ja kaitsevad ärisaladusi väga kiivalt. Informatsiooniga ümberkäimise täpsusklassi iseloomustab 2007. aasta juhtum energiakontsernist Norsk Hyrdo, kus kvartaliaarsete majandustulemuste lekkimine üks päev Sic! enne avalikustamise tähtaega päädis majanduspolitsei sekkumisega. Selge on, et eelpool nimetatud edukad ettevõtted on asjasse mitte puutujate jaoks suletud organisatsoonid. Nõukogude liikmetega on sarnaselt teiste konfidentsiaalset informatsiooni valdavate asutuse töötajatega sõlmitud detailsed konfidentsiaalsuslepingud, kus on defineeritud nii konfidentsiaalne informatsioon kui ka sellega ümber käimise reeglid ja preventatiivsed leppetrahvid. 

Lahendus? Riik peaks otsustama, kas ta tahab eraõiguslikes organisatsioonides, st äriühingutes ja sihtasutustes osalusi omada või mitte. Kui vastus on positiivne ja ilmselt on, siis tuleks eeskuju võtta eraettevõtetest ja kehtestada omaniku ehk riigi poolt nõukogudele piisavalt detailne informatsiooniga ümberkäimise kord. Reeglid peaksid olema pearõhuga preventatsioonile, sest penaliseerimisele ja trahvimisele suunatud õhkkond on samuti ettevõtte arengut pärssiv. Lisaks, eelpool kirjeldatu on pro-argumendiks riigi äriühingute ja sihtasutuste osaluste valitsemise koondamiseks ühte ning ainult selle ülesandega tegelevasse üksusesse. 

Volksgerichtshof - saksa k. rahvakohus. Rahvakogus oli konstitutsiooniväline kohus natsi-Saksamaal, mis kutsuti kokku 1934. aastal pärast Riigipäevahoone süütamist, kui riiklik kohus kahtlustatavad süütuks oli tunnistanud.

Artikkel on esmakordselt avaldatud Postimehes 18.07.2013.